SL Õhtuleht 14. juuni 2001.a.

Nabatantsuõed (est) – SL Õhtuleht 14.juuni 2001

Nabatantsuõed

Anu Mõistlik, SL Õhtuleht
14. juuni 2001

 

 

Aldo Luud
TÜRGI OOTAB: Suvel ootab Liisi-Mariat uus retk Türki. Reisikotis peaks sealt koju jõudma uued riided ja salapärased abivahendid, mille toel loodavad õed lavastada sõu, mis samuti hetkel saladuseks jääb.

Maria ja Liisi Taniroo on pesnud Tartus jalgu nii araabia restoranis kui ööklubis Atlantis. Tegu pole hobi ega veidrusega. Tartu ainsate kõhutantsijate tallad värvuvad paljajalu tantsides paratamatult söekarva.

Õed Tanirood on esinenud alla 50 korra, aga nad saavad järjest enam kutseid, et tantsida jalgu mustaks nii era- kui avalikel üritustel.

“Kooli ei saa veel sel kevadel lõpetada, esinemised on nii palju aega ära võtnud,” nendib Maria (22), Tartu Ülikooli neljanda kursuse inglise filoloogia tudeng.

Nime Šahrazad all pakuvad õed publikule pärlite kõlinat, loorivibutusi, võnklevaid kõhte ning puusi. Keha liigutades pärlid tilisevad. Tantsu saadab türgi- või araabiakeelne laul, mille sõnu õed naeratuse katkemata kaasa laulavad.
Aasta aega türgi keele tunde

“Palju on kasuks tulnud, et oleme aasta aega türgi keelt õppinud,” seletab Maria. “Tabame laulu meeleolu ära, saame aru, millest see räägib.”

Nüüd võtavad mõlemad – 20aastane Liisi õpib põhiainena eripedagoogikat – ka araabia keele tunde. Kuigi araabia keeles on rohkelt murdeid, pole dialektide ühised alustõed muutunud Koraani kirjutamise päevast saadik.

Liisi lisab, et kõhutantsija peab kindlasti saama kontakti ka publikuga. Rahvas elab kaasa, üritab liigutusi jäljendada ja tantsijad saavad hoogu juurde.

Rõivaste hind jääb saladuseks

Tavaliselt, seletavad õed, panevad nad kokku kindla kava, vahel aga improviseerivad juurde.

“Teeme väikseid etendusi ka,” kirjeldab Liisi. “Üritame omavahel konkurentsi luua.” Üks neiu lükkab teise kõrvale ja “veeretab” kõhtu uhkes üksinduses keset lava. Teine mähkub heitunult loori, trügib siis aga esimese kõrvale enda oskusi näitama. Leppimine järgneb erakordselt ruttu.

Loorid, pärlid… Kui palju see kõik maksta võiks? “See jääb meie väikseks saladuseks,” kinnitab Liisi, lai naeratus näol.

Õdedel on kolm kostüümi. Ühe, seletab Maria, õmblesid nad detsembri alguses ise. “Kergem on osta,” väidab ta aga naerdes ja kirjeldab peent pärlite kinnitamist. Päris valmis saavad need seelikud-rinnahoidjad sama visalt kui Tallinna linn. Pidevalt tekib ideid mingi uus vidin juurde õmmelda, märgib Maria.

Teise, “klassikalise” riietuse ostsid neiud novembris Türgist. “Paljudel on selline arusaam, et just selline peab kõhutantsu kostüüm olema,” seletab Maria. “Pükstega.”

Kolmandad tantsurõivad pärinevad Egiptusest, kus need kipuvad olema rikkalikumad ja ehitumad kui Türgis. Ka tants käib kahes riigis erinevalt – egiptlased keskenduvad kõhu liigutamisele, türklased viibutavad käsi juurde.

Käisid Egiptuses tantsijaid filmimas

Võõrsil käies õppisid õed kohalike tantsijate kunsti ja kes lubas, seda filmisid ka. “Mõtlesime, et kui keelt ei oska,” jutustab Liisi, “ei saa me aru, mida tehakse, ja seletada ei osata. Aga kõik õnnestus.” Üldiselt tuleb kõhutantsu liigutuste tabamiseks neid korduvalt vaadata, erinevalt näiteks flamenkost,” lisab neiu.

Just välisriikides võtavad inimesed kergemini omaks tõe, et Liisi ja Maria on tõesti sama ema-isa lapsed. Esmapilgul ühendavadki neid ainult keskkohast allapoole ulatuvad tumedad juuksed ning sõstrasilmad. Mõned, märgib Liisi, pakuvad neid Mariaga aga suisa kaksikuteks.

Meeskõhutantsija vapustas

Erinegu nad välimuselt või mitte, aga kõhutantsu armusid mõlemad neiud täpselt ühel hetkel kolme aasta eest – ja ühe ning sama mehe pärast. Tegevuspaik: laev. Turismireis Türki. Õdedele ligineb kõhutantsija. “Alguses me arvasime, et ta on naine,” meenutab Liisi. “Pikkade juustega jne. Ainult keha tundus kuidagi teistsugune.”

Tantsija heitis loori peast ja osutus meheks, tugeva araablaste meeskõhutantsu-koolkonna esindajaks. “Tema tants vapustas,” kinnitab Maria.

Eestis hankisid neiud end treenima tallinlanna Juta Rahkema. Praegu harjutavad nad paar-kolm korda nädalas, sageli kella kaheni öösel. “Õdedena on kergem sobivat aega leida,” nendivad mõlemad.