Kõhutantsu päritolust

Kolm versiooni tantsu päritolust

Egiptusest on leitud kivile raiutud kõhutantsu kujutavaid pilte, mis on pärit umbes viiendast aastatuhandest eKr. Kõhutantsu iidset päritolu tõendavad ka Kreeka antiikskulptorite tööd tantsijatest. On mitmeid arvamusi sellest, kuidas kõhutants jõudis Egiptusesse.

Egiptuse Kultuuriministeerium omistab tantsu türklastele, kes valitsesid Kirde-Aafrikas ligi 400 aastat.
Teine autoriteetne allikas väidab, et kõhutantsu tutvustasid egiptlastele küll türklased, kuid alguse sai see kunst siiski foiniiklastelt.
Kolmanda teooria autorid arvavad, et kõhutantsu juured ulatuvad Pärsiasse, kust see liikus edasi Egiptusesse ja üle Vahemere Türki.

Eri rahvaste mõju

Ajapikku tants rikastus erinevate elementide poolest ja muutus aina populaarsemaks nii vaatajate kui ka esitajate seas. Erinevates paikades lisati kõhutantsule uusi tähendusrikkaid komponente. Varieerus tantsu lahti mõtestamise viis ja esinemise eesmärk.

– Nii lisati Kambodzhas käte plastilisi maotaolisi liigutusi, kuigi algselt olid tantsijate käed üsna staatilised ja tuimad.
– Indiast on pärit erinevad liigutused pea ja kaelaga, mis mitmekesistavad tantsu tänapäevalgi ning viivad liigutuste keskpunkti ülespoole.
– Sairis seisnes tantsu algupära esiisade kummardamises ja järgnevate põlvkondade tähtsustamises.
– Sulawesis nimetati tantsu “masserie” ehk “egiptlane” ning seostati seda üksnes Egiptusega.
– Jeruusalemmas esitasid naised eksootilist ja tulist tantsu viinamarjaaedades, rõhutades sellega viljakusega seotud iidset algupära.
– Põhja-Aafrika hõimudes tantsisid naisterahvad raha teenimise eesmärgil. Nad tahtsid osta tagasi oma maad ning taastada kõrge positsioon ühiskonnas.
– Lõuna-Aafrikas aga tantsiti vaid naisterahvastele ning üksnes suguvõsade kokkutulekutel. Nii said vanemad naised valida oma poegadele tulevase abikaasa.

Esimene, kes jagas oma muljeid kõhutantsust oli sakslane C.Neibuhr. 1761.aastal peale Egiptuse reisi kirjutas ta: “Tantsijad olid peaaegu alasti keskkohani, nende käed olid värvitud kollasteks. Absurdselt massiivsed ehted kaunistasid nende kehasid. Iga tantsijatari liigutus oli väga plastiline ja graatsiline…” Mõned aastakümned hiljem 1795.aastal lisas üks inglise reisija W.G.Browne, et tantsijat peetakse ilusaks kui ta on veetlev ja paks. Nii tutvustati kõhutantsu eurooplastele.

USAs oli kõhutants praktiliselt tundmatu 1893.aastani, kui laiemale publikule tutvustati tantsijatari nimega “Väike Egiptlane”. Tõsi küll, oma esinemistes ei näidanud ta kõrget tehnikat ega meisterlikkust, kuid kuna see oli midagi täiesti uut, siis tantsija plastilised ja panterlikud liigutused köitsid kõikide pilke ja tõmbasid tähelepanu.